Aasta ülikoolis

Hei! Rääkisin eelmises postituses, et kirjutasin NÕSi jaoks aruande ehk siis vabas vormis kokkuvõtte oma aastast Londonis. Mõtlesin, et jagan seda kõike ka teiega, eriti on see mõeldud neile, kes plaanivad välismaale õppima minna. Ärge kartke uutest võimalustest kinni haarata! :)

Aga siin see on, enjoy!

Esimese õppeaasta aruanne

4. oktoobril alustasin kursust Chemical with Nuclear Engineering Imperial College Londonis. Esimesel õppeaastal läbisin 14 ainet, millest üks oli Chemical Engineering Mastery, kus tuli läbi saamiseks vähemalt 80% saada. Samas oli tegu P/F eksamiga, seega hinnet selle eest ei saanud. Teiste ainete hindamine oli tavapärane ehk siis üle 70% on First-class honours, 60-70% 2.1, 50-60% 2.2 ja 40-50% on Third. Alla 40% on läbikukkumine.

Esimese aasta üliõpilased saavad elada ühiselamutes ning kuna nende hind on Londoni kohta soodne, kasutasin seda võimalust ära. Vanematepoolne majanduslik toetus mul praktiliselt puudus, seega otsustasin kõige odavama variandi kasuks ning elasin Notting Hill Gate’is Pembridge Hall’is oma itaallasest toaaaslasega, et kulusid võimalikult madalal hoida vältimaks võimalikke tagasilööke õpingute perioodil.

Sisseelamine oli minu jaoks ootamatult kerge. Meil olid kuu aega erinevad üritused ühiselamu inimestega ning tänu sellele saime ruttu väga lähedasteks. Seltskond oli rahvusvaheline ja kuna olime enamik uues kohas, kergendas see sõbrunemist veelgi. Meie Hall Warden oli ülimalt vastutulelik ja tore ning tundis huvi meie tegemiste vastu ja oli alati toeks probleemide korral. Teisel ja kolmandal semestril teenisin natuke lisaraha tema tütre kooliviimise ja lapsehoidmisega.

Peale ülimalt heale toetussüsteemile olin vägagi rahul meie teaduskonnaga. Lisaks loengutele olid meil igal nädalal academic tutorialid 6-inimeselistes gruppides, kus lahendasime üheskoos erinevate ainete töölehti ning PhD õpilased selgitasid  teemasid ja aitasid meid probleemide ja ülesannetega. Peale selle oli ka umbes korra kuus personal tutorial, kus rääkisime oma tugiisikuga probleemidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumisest ning saime tagasisidet ja tuge. Esimesed nädalad olid küll keeleliselt rasked, kuna Eestis õpib inglise keele tundides vaid eraelu puudutavat sõnavara, kuid peale kahte nädalat loengutes pidevalt Google Translate’i lahti hoides, sain peagi edukalt ka ilma selleta hakkama. Esimene semester oli minu jaoks pigem sisseelamine eelkõige uude keskkonda ja keelde ning tutvuste loomine.

Kuna olin esimesel semestril ühinenud kahe society’ga, hip hop ja bridž, tegelesin teisel semestril nendega rohkem süvitsi. Mind valiti bridžiühingu sekretäriks ning osalesin edukalt kahel ülikoolidevahelisel turniiril, millest ühel jäime Cambridge’iga esimest kohta jagama. Kuigi olin varem Eestis tegelenud tantsimisega 13 aastat, oli hip hop minu jaoks täiesti uus. Teiseks semestriks olin juba stiiliga harjuda jõudnud ning võtsin osa kahest erinevast tantsushow’st. Lisaks tantsuproovidele kulus enamik ajast loengutes käimisele ja kolmetunnistele laboritele. Peale selle soetasin omale jalgratta ning sain ülikoolilt igaaastase £2000-väärtuse Sharine Brown stipendiumi, mille tõttu ei pidanud ma endale osalise koormusega töökohta otsima.

Kevadvaheajal otsustasime mu korealasest sõbraga Saksamaale minna, kuna Ryanairi piletid sinna olid tohutult odavad. Alustasime oma reisi Münchenist, kus ööbisime mu peretuttavate juures, seejärel läksime bussiga Struttgarti, kus leidsime ööbimiskoha Couchsurfing’u kaudu ning viimaks reisisime Frankfurti, kus raatsisime paariks ööks hotelli jääda. Kulutused olid minimaalsed, kuid kogemus suurepärane. See oli minu esimene kord Saksamaal käia ja olin nii õnnelik, et sain vaatamata vähesele finantsile seal siiski ära käia. Ülejäänud poole kevadvaheajal kasutasin puhkamisele, kuigi proovisin paar tundi päevas ikka ära kasutada, et õppimisega järje peale jõuda.

Kolmanda semestri algul jõudis mulle kohale karm reaalsus - olen maailma tippülikoolis ja eksamid jõuavad kätte kuu aja pärast! Kuna just oli lõpetatud renoveering meie teaduskonna majas asuvatel õpperuumidel, otsustasin seal hakata käima. Meil tekkis oma grupp, kellega käisime iga päev seal õppimas. Kuu aega järjest ärkasin iga päev hommikul vara üles, läksin siis ülikooli ja veetsin terve päeva seal. Õhtul hilja tagasi jõudes sõin ja läksin otse magama. Kuna olin esimese ja teise semestri ajal pannud oma energia pigem nendesse ainetesse, mida parasjagu hinnati, oli teistes moodulites tohutult teadmiste puudujääke. Ma teadsin alati, et see teekond tuleb raske, kuid ma poleks elus uskunud, et see on nii raske. Siiski, need inimesed mu ümber suutsid teha õppimisprotsessi nii toredaks. Alati kui kellelgi oli küsimus või probleem, me aitasime üksteist. Vahel, kui aju oli 11h õppimisest väsinud ja mõne ülesandega metsa poole läksime, saime teineteise üle naerda ja tegime koos selle protsessi positiivseks.

Ja siis see jõudiski kätte - eksamid. Esimene neist oli Chemical Engineering Masterys ning pärast 3 tundi ajude ragistamist oli saalis haudvaikus. Eksamitegijad olid paari ülesandega vigu teinud ning kellelgi polnud piisavalt aega, et eksam õigeaegselt lõpetada, ja mõned vastused ei olnud üldse loogilised eksamineerijate tehtud ühikutevigade pärast (nt kJ asemel J’des anda andmed). See eksam peaks olema see, mis süstib meisse enesekindlust ja peaks olema kõige lihtsam. Tegelikkuses tekitas see kõigis paanikat. Järgmised kaks eksamit ei teinud olukorda paremaks. Pärast matemaatikaeksamit avastasin end WC põrandal nutmast ning mõtlesin reaalselt ülikoolist lahkumise ja Eestisse naasmise peale. Aga ma võtsin ennast kokku. Nagu öeldakse: pole tähtis, kas sa kukud, vaid see, kas sa suudad pärast kukkumist püsti tõusta ja sirge seljaga edasi kõndida. Ülejäänud eksamid olid palju lihtsamad ja õpilaste meeleolu tõusis silmnähtavalt. Ja lõpuks, kui kõik see läbi oli, valdas meid kõiki kergendus ning tunne oli uhke. We did it!

Kokkuvõttes ütleksin, et see aasta oli üks kõige pingelisemaid, kuid ka rõõmsamaid mu elus. Ma õppisin nii palju ning mitte vaid akadeemiliselt, vaid ka eluliselt. Juulikuu eksamitulemustest selgus, et lõpetasin kõige parema, First-class honoursiga, ja tunne on uhke. Kõige raskem oligi harjuda selle mõttega, et praktiliselt üheski eksamis ei ole võimalik 100% saada just hinnete modereerimise tõttu. Kuid siiski, vaatamata nii pingelisele eksamiperioodile, tunnen, et võtsin oma aastast, mis võtta annab. Sellel aastal pean tõenäoliselt otsima poole kohaga töö, sest ainus stipendium, mida hetkel saan on £2000 aastas ülikoolilt. Aga kes teeb, see jõuab. Ootan huviga juba, mis järgmine aasta toob, ning loodan saada edaspidigi sama võrratuid kogemusi! Aitäh teile toetuse eest ja et aitate nii paljudel noortel oma unistuste poole pürgida!

Stella