Tere, Inglismaa!

Laupäeval, 12. septebril umbes 13.15 jõudsin Heathrow lennujaama. See tähendas, et vaid tund ja 15min oli aega, et jõuda Queensway'sse oma võtmete järele. Üritasin dokumendikontrollist ruttu läbi saada ja kiiruga pagasi võtta ning seejärel hüppasin Heathrow Expressile, et võimalikult kiiresti Londonisse jõuda. Siis aga teatati meile, et toimuvad teetööd ning rong sõidab aeglasemalt kui tavaliselt. Tore. Umbes 14.20 olime peaaegu Paddingtoni rongijaamas ning selleks hetkeks olin juba aru saanud, et ma ei saa hiljaks jäämist vältida. Mul endal polnud vajalikke telefoninumbreid ja internetiga oli ka seis suht nutune, seega helistasin Calebile ja ütlesin, et ta paluks meie korterivahendajal natukene kauem kontoris olla. Ja see töötas, sain 15 minutit ajapikendust!

Oslo lennujaamas olin nii segaduses. Ingliskeelsed tõlked puudusid, seega ostsin suvalise wrapi. Selgub, et kylling tähendab kana. Jess!

14.25 astusin rongi pealt maha ja üritasin vajalikku metroojaama leida, aga kuna ma olin täielikult paanikas ajapuuduse pärast, andsin üks hetk alla ja otsustasin jooksuga kontorisse minna. Pärast umbes 10 meetrit sain aga aru, et see pole just kõige geniaalsem mõte. Kohvrid olid nii rasked ja aeglustasid mind tohutult. Mina oma spontaansusega suudan aga muidugi taaskord üllatada. Sisenesin esimesse ettejuhtuvasse pubisse, suundusin ühe vanapaari lauda, viskasin nende laua kõrvale kohvrid, palusin neil umbes 15min neil silma peal hoida ja jooksin pubist välja. Seejärel tegin oma elujooksu ja jõudsin täpselt viimasel hetkel kontorisse. Milline kergendus! Kui olin tagasi pubisse jõudnud, olin mu kohvrid veel seal. Tänasin paarikest ja andsin neile Eesti küpsiseid ning seejärel kõndisin oma uude koju.

Pubi, kuhu sisse sadasin oma kohvritega. :D

Korter on palju suurem ja ilusam, kui mäletasin! Meil on kõigil eraldi toad ning jagame kööki ja vannituba. Elutuba on muudetud George'i toaks, aga kuna see on suht suur, siis arvan, et kui tahame koos chillida, oleme pigem tema toas. Mina olin meist kolmest esimene, kes kohale jõudis, ja kui aus olla, siis siin pole üldse nii huvitav üksi olla eelkõige just seetõttu, et meil pole veel wifit. Õnneks Caleb tuleb 21sel! :) Esimesel päeval käisingi poes, pakkisin kohvreid lahti ja siis lahendasin igavusest sudokusid. :D

Lõpuks ometi saan Korea nuudleid süüa ^^.

Järgmistel päevadel sain kokku Alexi ja tema korterikaaslastega, tõin Armandi juurest oma asjad ära, mille olin suveks sinna jätnud, ning kandideerisin erinevatele töökohtadele. Sain paar intervjuud catering firmades ning isa tuttava kaudu proovipäeva restoranis nimega The Delaunay. Kolmapäeval käisingi proovipäeval ja see oli nii amazing! Kõik töötajad on nii sõbralikud ja toredad, lisaks süsteem on paigas ja kõik on organiseeritud. Kuigi olin alguses meganärvis, läks kõik hästi ning armusin kohta kohe ära. Eile käisin töölepingut allkirjastamas ja järgmisest nädalast alustan tööd. Ma ikka nii õnnelik! 

Nii tore on ülikoolis tagasi olla, hehe..

Igal juhul, kuna teen sellel aastal poole kohaga tööd, olen Funkology ja bridge ühingutes ning pean ka õpingutele pühenduma, ei luba ma, et blogiga väga järjepidevalt tegelen. Aga ma üritan. :)

Tsauka! :)

PS! Eile unustasin end liiga kauaks ülikooli ning kui olin just meie ChemEng hoonest lahkumas, avastasin, et mu kaart ei ava ust. Sattusin kergelt paanikasse ja hakkasin juba mõtlema, kus kõige mugavam magada oleks, siis aga avastasin, et seinal on telefon, millega saab turvatöötajatele helistada. Seda ma tegingi ning pärast umbes 10 minutit ootamist tehti mulle uksed lahti ja sain rahulikult koju sõita. Suht hale, ainult mina oskan. :D

Hüvasti Eesti!

Hei!

Augustikuu postituses kirjutasin, kuidas meie kõrvallauas Komeedis avati šampanjapudel vaid klaasiga. Igatahes ma vaatasin paar videot internetist selle kohta ja otsustasin emal külas käies asja järgi proovida. Mõeldud, tehtud! Kuna mul kaitseprille polnud, panin endale päikeseprillid ette igaks juhuks ning läksime emaga maja taha. Pärast umbes kümmet minutit proovimist ja naermist lõhkusin protsessi käigus veiniklaasi ära ja otsustasin pudeli siiski traditsioonilisel viisil avada. Arenemisruumi veel on. :D

Septembrikuu esimesed kolmapäev, neljapäev ja reede olin öösel tööl. Reedel sain vaid tunnikese magada ja läksin laupäeva hommikul otse Mõttemängude MVle. Esimesel päeval olid aladeks sudoku, male ja bridž. Mängisin esimest korda võistlustel malet ning imekombel suutsin isegi kaks matši seitsmest võita. Bridži ajaks olin juba nii väsinud, et tegin väljamängus ühe suure lolluse, mida ma normaalolekus elu sees ei teeks. Ja see pole veel kõige hullem. Otse võistlustelt pidin jooksma tööle, et veel üks öine vahetus teha. Kuna meil ei olnud palju tööd, olin terve öö üliuimane. Pole elus nii tugeva unega võidelnud! Aga sai hakkama ja pärast tööpäeva magasin kaks tundi ning läksin võistluste teisele etapile. Kusjuures siis tundsin end vähem väsinuna kui esimesel päeval. :P

Teise etapi aladeks olid gomoku ja kabe ning leidsin endas gomokutalendi. Kahjuks kabes sakkisime Tiiduga mõlemad, seega üldine tulemus polnud just kiita. Aga tähtis pole võit, vaid osavõtt. (yeah, right) :D

Pärast turniiri läksime Tiidu juurde sööma ning seejärel sain oma õe ja vanaemaga kokku. Käisime Köleri 2 restoranis. Võtsin kitsejuustu-rukolasalati, mis oli MEGAhea, ning jagasime kolmekesi Proseccot, mida mina isiklikult uuesti ei ostaks. Aga ülitore oli üle aastate vanaema näha ja jututeemadest ka puudust ei tulnud. :)

Järgmise nädala teisipäeval käisin isa juures ta maamaja, mille ta talvel ostis, vaatamas. Selle poole aastaga oli ta selle nii ilusaks teinud. Mu lemmik oli veranda-stiilis pisike tuba, kus oli nii mõnus lihtsalt lebotada ja sudokusid lahendada. Üldse, kuidagi hea oli linnamürast eemal olla ja lihtsalt puhata. Õhtupoole sõitsin emaga Kehra ja sealt tagasi linna, sest olime Betyga lubanud järgmisel päeval Tiidule Tartu külla minna.

Leidsime ka korrakaitsjate auto kuskilt võsast. :D

Megahea.. Mmm.. :)

Kolmapäeval sõitsimegi Betyga LUX Expressiga Tartusse. Jõime bussis kohvi ja kakaod, mängisime ühte loogikamängu ning tegime ka paar mängu malet. Tundub, et mõttemängude MVst oli kasu, sest ma võitsin mõlemad matšid. Bussipeatusest läksime otse Vanemuisesse, kus käisime vaatamas etendust "Piiri peal ehk siin me oleme". Ülirahul kogemusega! Õhtul nautisime niisama üksteise kvaliteetseltskonda. 

Hommikul läksime üsna varajase bussiga tagasi ning kuna aega oli, otsustasime GAGist läbi käia. Ülilahe oli koolimaja ja vanu õpetajaid näha, seal on kõik ikka samasugune. Ainult inimesed vahetuvad. Nii palju mälestusi tuli meelde, lisaks sain jälle oma teacher-crushi näha. Saareke on lihtsalt parim! :D Kahjuks me väga kaua seal olla ei saanud, sest Betyl läks kipsiga sada aastat, et ühest kohast teise jõuda (aga ikka oled megakallis mulle <3). Lisaks, oli mul õhtul töö, seega pidin kodust enne läbi jõudma. Kadri kinkis mulle viimase tööpäeva puhul lille, mis oli lihtsalt päeva tipphetk! Aah.. Nii kurb ikka, et mu aeg Eestis läbi saamas on.

Aitäh, Kadri! <3

Ja siis see jõudiski kätte - viimane päev Eestis. Alustasin päeva asjade pakkimisega ning umbes kahe paiku tuli mulle emake külla. Käisime Puudlist läbi, seejärel ostsin emale Savoy'st ühe kokteili ning siis läksime minu juurde ja nautisime omatehtud külmlauda. Õhtuks kutsusin veel Bety ja Tiidu endale külla, aga mu parim sõbrannake otsustas mitte tulla peamiselt oma kipsis jala tõttu. :'( Õnneks tõi Tiit šampanjat ja tõstis mu tuju jälle üles, seega olen viimase õhtuga rahul.

Savoys. :)

Hommikul viis isa mu megavara lennujaama. Lennuk väljus juba 7.10, seega läksime sinna juba 5.30 paiku. Mul oli nii hea meel, et ta mind ära viis, aga samas olin kurb, sest tuli jälle Eestiga hüvasti jätta. Jään kõiki igatsema, nii fantastiline suvi oli! <3

Aasta ülikoolis

Hei! Rääkisin eelmises postituses, et kirjutasin NÕSi jaoks aruande ehk siis vabas vormis kokkuvõtte oma aastast Londonis. Mõtlesin, et jagan seda kõike ka teiega, eriti on see mõeldud neile, kes plaanivad välismaale õppima minna. Ärge kartke uutest võimalustest kinni haarata! :)

Aga siin see on, enjoy!

Esimese õppeaasta aruanne

4. oktoobril alustasin kursust Chemical with Nuclear Engineering Imperial College Londonis. Esimesel õppeaastal läbisin 14 ainet, millest üks oli Chemical Engineering Mastery, kus tuli läbi saamiseks vähemalt 80% saada. Samas oli tegu P/F eksamiga, seega hinnet selle eest ei saanud. Teiste ainete hindamine oli tavapärane ehk siis üle 70% on First-class honours, 60-70% 2.1, 50-60% 2.2 ja 40-50% on Third. Alla 40% on läbikukkumine.

Esimese aasta üliõpilased saavad elada ühiselamutes ning kuna nende hind on Londoni kohta soodne, kasutasin seda võimalust ära. Vanematepoolne majanduslik toetus mul praktiliselt puudus, seega otsustasin kõige odavama variandi kasuks ning elasin Notting Hill Gate’is Pembridge Hall’is oma itaallasest toaaaslasega, et kulusid võimalikult madalal hoida vältimaks võimalikke tagasilööke õpingute perioodil.

Sisseelamine oli minu jaoks ootamatult kerge. Meil olid kuu aega erinevad üritused ühiselamu inimestega ning tänu sellele saime ruttu väga lähedasteks. Seltskond oli rahvusvaheline ja kuna olime enamik uues kohas, kergendas see sõbrunemist veelgi. Meie Hall Warden oli ülimalt vastutulelik ja tore ning tundis huvi meie tegemiste vastu ja oli alati toeks probleemide korral. Teisel ja kolmandal semestril teenisin natuke lisaraha tema tütre kooliviimise ja lapsehoidmisega.

Peale ülimalt heale toetussüsteemile olin vägagi rahul meie teaduskonnaga. Lisaks loengutele olid meil igal nädalal academic tutorialid 6-inimeselistes gruppides, kus lahendasime üheskoos erinevate ainete töölehti ning PhD õpilased selgitasid  teemasid ja aitasid meid probleemide ja ülesannetega. Peale selle oli ka umbes korra kuus personal tutorial, kus rääkisime oma tugiisikuga probleemidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumisest ning saime tagasisidet ja tuge. Esimesed nädalad olid küll keeleliselt rasked, kuna Eestis õpib inglise keele tundides vaid eraelu puudutavat sõnavara, kuid peale kahte nädalat loengutes pidevalt Google Translate’i lahti hoides, sain peagi edukalt ka ilma selleta hakkama. Esimene semester oli minu jaoks pigem sisseelamine eelkõige uude keskkonda ja keelde ning tutvuste loomine.

Kuna olin esimesel semestril ühinenud kahe society’ga, hip hop ja bridž, tegelesin teisel semestril nendega rohkem süvitsi. Mind valiti bridžiühingu sekretäriks ning osalesin edukalt kahel ülikoolidevahelisel turniiril, millest ühel jäime Cambridge’iga esimest kohta jagama. Kuigi olin varem Eestis tegelenud tantsimisega 13 aastat, oli hip hop minu jaoks täiesti uus. Teiseks semestriks olin juba stiiliga harjuda jõudnud ning võtsin osa kahest erinevast tantsushow’st. Lisaks tantsuproovidele kulus enamik ajast loengutes käimisele ja kolmetunnistele laboritele. Peale selle soetasin omale jalgratta ning sain ülikoolilt igaaastase £2000-väärtuse Sharine Brown stipendiumi, mille tõttu ei pidanud ma endale osalise koormusega töökohta otsima.

Kevadvaheajal otsustasime mu korealasest sõbraga Saksamaale minna, kuna Ryanairi piletid sinna olid tohutult odavad. Alustasime oma reisi Münchenist, kus ööbisime mu peretuttavate juures, seejärel läksime bussiga Struttgarti, kus leidsime ööbimiskoha Couchsurfing’u kaudu ning viimaks reisisime Frankfurti, kus raatsisime paariks ööks hotelli jääda. Kulutused olid minimaalsed, kuid kogemus suurepärane. See oli minu esimene kord Saksamaal käia ja olin nii õnnelik, et sain vaatamata vähesele finantsile seal siiski ära käia. Ülejäänud poole kevadvaheajal kasutasin puhkamisele, kuigi proovisin paar tundi päevas ikka ära kasutada, et õppimisega järje peale jõuda.

Kolmanda semestri algul jõudis mulle kohale karm reaalsus - olen maailma tippülikoolis ja eksamid jõuavad kätte kuu aja pärast! Kuna just oli lõpetatud renoveering meie teaduskonna majas asuvatel õpperuumidel, otsustasin seal hakata käima. Meil tekkis oma grupp, kellega käisime iga päev seal õppimas. Kuu aega järjest ärkasin iga päev hommikul vara üles, läksin siis ülikooli ja veetsin terve päeva seal. Õhtul hilja tagasi jõudes sõin ja läksin otse magama. Kuna olin esimese ja teise semestri ajal pannud oma energia pigem nendesse ainetesse, mida parasjagu hinnati, oli teistes moodulites tohutult teadmiste puudujääke. Ma teadsin alati, et see teekond tuleb raske, kuid ma poleks elus uskunud, et see on nii raske. Siiski, need inimesed mu ümber suutsid teha õppimisprotsessi nii toredaks. Alati kui kellelgi oli küsimus või probleem, me aitasime üksteist. Vahel, kui aju oli 11h õppimisest väsinud ja mõne ülesandega metsa poole läksime, saime teineteise üle naerda ja tegime koos selle protsessi positiivseks.

Ja siis see jõudiski kätte - eksamid. Esimene neist oli Chemical Engineering Masterys ning pärast 3 tundi ajude ragistamist oli saalis haudvaikus. Eksamitegijad olid paari ülesandega vigu teinud ning kellelgi polnud piisavalt aega, et eksam õigeaegselt lõpetada, ja mõned vastused ei olnud üldse loogilised eksamineerijate tehtud ühikutevigade pärast (nt kJ asemel J’des anda andmed). See eksam peaks olema see, mis süstib meisse enesekindlust ja peaks olema kõige lihtsam. Tegelikkuses tekitas see kõigis paanikat. Järgmised kaks eksamit ei teinud olukorda paremaks. Pärast matemaatikaeksamit avastasin end WC põrandal nutmast ning mõtlesin reaalselt ülikoolist lahkumise ja Eestisse naasmise peale. Aga ma võtsin ennast kokku. Nagu öeldakse: pole tähtis, kas sa kukud, vaid see, kas sa suudad pärast kukkumist püsti tõusta ja sirge seljaga edasi kõndida. Ülejäänud eksamid olid palju lihtsamad ja õpilaste meeleolu tõusis silmnähtavalt. Ja lõpuks, kui kõik see läbi oli, valdas meid kõiki kergendus ning tunne oli uhke. We did it!

Kokkuvõttes ütleksin, et see aasta oli üks kõige pingelisemaid, kuid ka rõõmsamaid mu elus. Ma õppisin nii palju ning mitte vaid akadeemiliselt, vaid ka eluliselt. Juulikuu eksamitulemustest selgus, et lõpetasin kõige parema, First-class honoursiga, ja tunne on uhke. Kõige raskem oligi harjuda selle mõttega, et praktiliselt üheski eksamis ei ole võimalik 100% saada just hinnete modereerimise tõttu. Kuid siiski, vaatamata nii pingelisele eksamiperioodile, tunnen, et võtsin oma aastast, mis võtta annab. Sellel aastal pean tõenäoliselt otsima poole kohaga töö, sest ainus stipendium, mida hetkel saan on £2000 aastas ülikoolilt. Aga kes teeb, see jõuab. Ootan huviga juba, mis järgmine aasta toob, ning loodan saada edaspidigi sama võrratuid kogemusi! Aitäh teile toetuse eest ja et aitate nii paljudel noortel oma unistuste poole pürgida!

Stella

August

Üleeelmisel esmaspäeval pidin Elinale keemiat õpetama. Hommikul ärgates avasin külmiku ukse ja, üllatus, üllatus, vastu vaatas tühjus. Kuna väljas oli nii soe ja ma lubasin Arlot millalgi tööl külastada, otsustasime tunni teha Komeedi terrassil. Jõudsin umbes pool tundi enne Elinat ning tellisin omale peedikotleti. Poleks elus uskunud, et vegan söök võib nii maitsev olla! :)

Kui olime mõnda aega juba õppinud, tuli mu waiter-crush kõrval laudu ja avas shampanjapudeli KLAASIGA! Lihtsalt hõõrus seda vastu pudelikaela ja kork avanes kui imeväel. :D Ma pean selle triki ära õppima! Lisaks kõrvallaua show'le oli Arlo ka nii tore ja lahe, eriti oma kandikutrikkidega. Päike paistis, söök oli maitsev ja teenindus super! Lahkudes olin nii rõõmus, et jätsin lisaks tipile Arlole väikse Rafaello paki. Loodan, et talle need ikka meeldivad... :D

Komeedist läksin otse bridžiklubisse. Sel korral mängisin Taneliga ning vaatamata paarile veale saime ilusad 53%. Yay! 

Tolle nädala kolmapäeval korraldati Puudli töötajatele  veinikoolitus, Meile räägiti veinide ajaloost, saime proovida erinevaid sorte ja üleüldse oli tore. Ma väga suur veinisõber ei ole, aga paar proovitavat veini olid isegi päris head. Pärast koolitust läksin Piritale Tiidu koolialguspeole, kus olid ta peretuttavad, sugulased, mina ning Rain. Valisime kolm erinevat tiimi viktoriini jaoks ning loomulikult võitis minu tiim, sest meil oli Tiidu ema Ines. Jeee! Muidu terve õhtu oli nii tore, grillisime ja tegime lõket ning seletasime niisama.

Järgmisel hommikul läksime Tiidu, Bety ja Timothyga Lockup põgenemismängu mängima. Seal pidi vihjeid otsima, et ruumist põgeneda just nagu mõnes strateegiamängus, mida online saab mängida. Ühes toas oli röster ja kuna Timil oli kõht megatühi võtsid kutid rösteri kõrvalt saiad ning küpsetasid ning sõid need siis ära. :D

Neljapäevast pühapäevani olin tööl, kuid järgmist vaba esmaspäeva kasutasin täiel rinnal ära. Käisin Swedpangas õppelaenu kohta uurimas ja kirjutasin avalduse valmis. Nüüd tuleb vaid kaks käendajat leida, mis kusjuures ei ole just kõige kergem ülesanne. Pärast seda läksin Tiiduga Tallinna klubisse bridži mängima ning seejärel saime Elinaga kokku ja õppisime Puudlis keemiat. Koju jõudsin alles kella ühe aeg, aga õnneks sai palju tehtud. :)

Enne tööd sain Marise ja Mariega kokku, et aasiapärane hommikusöök süüa <3

Nüüd teisipäevast neljapäevani olin taaskord tööl, kuid esimest korda sel suvel oli mul vaba nädalavahetus. Reede hommikul käisin Tulevikutalendi fotoshootil, et teha noortele reklaami selle stipendiumi asjus, kuna olen ise endine stipendiaat ja on tore noori motiveerida, tagant tõugata. Hiljem otsustasime tibukestega teha ülikooli alguse peo Tiidu juures. Kuna Bety suutis oma jala murda langevarju hüpet tehes, siis kutsusime endale Zaliku autoga järgi. Pärast Kristiines käiku sõitsime Piritale, kus peale Tiidu oli ka Rain meid ootamas. Me mängisime Aliast ja mitte et seal midagi imestada oleks, kuid me Betyga võitsime. Girl power! Nii tore oli jälle näha ja loodan, et mu kallikestel läheb ülikoolis ikka kõige paremini.

Järgmisel hommikul läksime Bety ja Zalikuga Komeeti kooki sööma. Proovisime maasika-mascarpone'i kooki ja vaarikabeseerulli. Viimane mainitutest oli supermaitsev, soovitan proovida! Zalik pidi suhteliselt vara lahkuma ning kuna terrass avati kella 12st, siis otsustasime Betyga sinna kolida. Kõht veel suts tühi, otsustasime proovida ka Pavlova kooki, kuid minu lemmikuks jäi siiski beseerull. :P

Suht kahtlane, aga big love! <3

Õhtu poole läksin Taneli juurde tema sünnipäeva tähistama ning mingil hetkel õhtu jooksul otsustasime Aliast teha. Ja üllatus, üllatus, ma võitsin jälle! Ma armastan seda mängu. :D Öösel sõitsime linnapeale ja nautisime niisama õhtut. :)

Eile otsustasin vaba päeva targalt ära kasutada ning oma aruande seoses Noore Õpetlase stipendiumiga lõpuni kirjutada. Algul istusin seal oma dressides ja nautisin tassikest cappucinot. Siis töökaaslane Nõlvak teatas pidulikult, et võitsin Mokai müügivõistluse, ning kuna Mariol lõppes töö ja ta tuli minuga samasse lauda istuma, võttis õhtu suts lõbusama pöörde. Kuulasime Marioga Raadio 2 Nädala Tegijaid ja naersime kõhud kõveras. Õnneks suutsin kõige selle kõrvalt oma aruande lõpuni kirjutada, mille kusjuures võin eraldi postitusena kirja panna kokkuvõtteks oma ülikooli aastast. Hiljem, kui Mario koju läks, kohtusin läbi juhuse kuttidega Jaapanist, Hiinast ning ühe eestlasega, kes hetkel õpib Veneetsias. Hiljem liitus meiega kaks türklast. Avastasime Tonyga (see eestlane), et lendame tagasi ülikooli täpselt sama päeva hommikul tunni ajaste vahedega, seega võibolla kohtume lennujaamas. Tegime mõned grupipildid, kuid läksin üsna varakult koju, et tänaseks välja magada.

Täna hommikul tõi Elina mulle kommi, kohvi ja lilli 1. septembri puhul. Õppisime veits matemaatikat ning seejärel läksin Kehra. Rongis vaatasin oma aruande üle, tegin viimased viimistlused ning saatsin selle ära. Tehtud! Kehras ostsin oma õekesele väikse lillekese ja shokolaadi ning astusin kodu poole. Nii tore on viimaks oma emakest ja õde jälle näha! :) Aga jaa.. Lõpuks jõudis reaalsus kohale ning avastasin, et mul ainult 11 päeva siin veel jäänud. Seega, kui keegi veel tahab mind näha, siis viimased päevad!

Elina poolt :)

Rellule <3

Aga ilusat kooli algust teile ja olge ikka toredad! :)