Eestist lahkumine ja Nottingham

Hei!

28. septembril kell 22.45 tõusis õhku minu lennuk Londonisse. Paar tundi enne seda tuli isa mulle Erkki juurde autoga järgi. Sõitsime siis kolmekesi lennujaama, kus olid ka mu GAG klassivend Erkki ja bridžipartner Tiit. Ma ise ei kutsunud kedagi end ära saatma, seega olin väga positiivselt üllatunud, et nad ise huvi üles näitasid. Love you! <3

Iga kord on mul Londoni ja Tallinna vahelt lennates pagasiga probleeme olnud, see pühapäev ei olnud erand. Nimelt avastasin, et minu 15kg piiranguga pagas kaalub hoopis 23kg. Seega istusin lihtsalt keset lennujaama maha ja hakkasin kohvrite vahel nende sisu ringi paigutama. Panin endale jalga teksad ja selga mitu pusa/kampsunit ning jätsin kaks kilekotitäit asju Eestisse. Kõige alandavam lennujaamas käik minu elus! :D

I have no idea what I'm doing... :D

Kui pagasiga oli kõik korras, kutsus isa mind endaga nelja silma all vestlema. Ta soovis mulle edu, andis mulle 20 poundi ning sümboolse kingituse. Hiljem jätsin hüvasti ka teistega ning pooleldi jooksin lennukile, sest boarding oli juba alanud. Lennukis avasin isa kingituse. Selleks olid kompass, mille ta endale kunagi Maltalt ostis ja mis oli talle väga kallis, ning väike kiri. Lugesin selle läbi ja pisarad hakkasid voolama. Ja nii ma lihtsalt nutsin pool sõitu, mõeldes kõigile ja kõigele, mis Eestisse maha jääb. Hetkeks jõudsin isegi kahelda, kas mu otsus välismaale minna on ikka õige. See on tegelikult päris kurb. Haha.. Üks mees küsis lennuki maandudes: "Soo.. This is your first time?".

Minu käsipagas, mis sai tasuta tavapagasiga lennata. :P

Järgmisel päeval magasin kella kolmeni ja siis läksin sugulasega, kes mulle eelmine õhtu Stanstedi autoga järgi tuli, hiiglaslikku Asdasse. Nüüdseks olin lennukiemotsioonid täiesti selja taha jätnud ning Inglismaa tundub iga päevaga aina lahedam.

Teisipäeva hommikul ärkasin kell 7, käisin pesus ja sundisin Timol - kutt, kes elab hetkel mu sugulasega siin ööbimiskohas - end bussipeatusesse ära saata. Läksin siis Victoria Coach Stationisse ja sealt edasi Nottinghami. 

Timo ei tahtnud ärgata.. :D

Kaart, mille järgi bussijaama üles leidsin.

Bety oli kahe silma vahele jätnud, et tulen bussiga, ning ta ootas mind rongijaamas. Mina muidugi olin paanikas ja kuna me rääkisime üksteisest päris palju mööda, siis leidsime Betyga teineteist alles 45min pärast keskväljakult. Käisime linnas ringi, mis muide on Robin Hoodi sünnipaik, ostsime McFlurryd ja jalutasime umbes tunnikese Bety juurde. Me läbisime ka ülikoolilinnaku ja see oli fantastiline! Seal oli oma tiik(?), kus ujusid luiged, ja palju puid ning rohelist. Väga romantiline!

Suht kahtlane pilt, aga jäätis!! :D

Ülikoolilinnak.

Betyl on kodu lähedal Sainsbury, kust me ostsime tooraineid kokkamiseks. Mina muidugi sattusin jälle ekstaasi soodukatest ning ostsin veel šokolaadi, suuri šokolaaditükkidega küpsiseid ja Chaid. Bety juures tegime riisi kana, paprika ja spinatiga ning sõime magustoiduks limoncello koogikesi. Veel proovisime Stella siidri ära (minu bränd siiski), mis oli joodav, aga kindlasti mitte parem kui Eesti omad.

Söök.

Stella.

Kõht täis, otsustasime minna majanduse ühingu tasuta pitsa üritusele. Minu meelest oli see natuke ülerahvastatud ja kuna mul oli kõht megatäis, siis ma pitsat ka ei tahtnud. Siiski, kohtusin ühe Bety korterikaaslase Ayeshaga, kes oli megatore ja sõbralik. Pärast otsustasime Betyga edasi liikuda lauamängu ühingu kohtumisele. See oli kirjeldamatult äge! Alguses mängisime Ultimate Werewolf'i, mis meenutab natuke Mafiat, ning seejärel Bohnanza't, kus peab ubadega kauplema. Viimase mängu ma võitsin, sest unustasin vahepeal ühe reegli ära ja seega tegin natuke sohki.. Aga kuna Ultimate Werewolf'is ma pea alati kaotasin, siis vähemalt olid asjad tasakaalus. :D 

Bohnanza

Järgmisel päeval käisime linnas ringi. Bety viis mu Poundlandi, kus kõik asjad maksavad vaid 1pound! Ma ostsin sealt imelise jõhvika-vaarika lõhnaga käteseebi. Käisime ka tervisepoes ja The New Look'is ning jalutasime niisama ringi. Algul mõtlesime ka Goose Fair'ise minna, mis kujutab endast lõbustuspargilaadset üritust, kuid vihma hakkas sadama ja mul olid megarasked kotid ning otsustasime selle tulevikku lükata. Seega chillisime veel niisama, rääkisime maast ja ilmast, seejärel saatis Bety mu bussi peale ning lubas Londonisse külla tulla.

Üritasime hommikul putru teha.. :D

Mina oma chai'ga enne lahkumist. :)

Sõidan siis rahulikult Londoni poole, kui äkitselt bussijuht ütleb, et sõidukil on tehnilised probleemid ja me peatume Lutoni lennujaama lähedal. Mina sain muidugi krambid, sest mu mobiiltelefoni aku oli peaaegu tühi ning sugulase juurde ei saa ilma võtmeteta sisse. Pärast mõningat ootamist tuli õnneks uus buss, mis tegi Londonis lisapeatuse Marble Archi juures. Kuna see on geograafiliselt kodule lähemal, otsustasin seal maha minna. Halb otsus. Ma eksisin ära ja kõmpisin üle tunni aja ringi, sest ma ei leidnud õiget bussipeatust. Lisaks läks mul tee peal kilekott katki! Mul oli maja ette jõudes veel paar protsenti akut alles ning mu sugulane tegi mulle ukse lahti. Ma lihtsalt kukkusin voodisse! Ja nüüd siin ma olen. Ootan juba ülehomset, et saaks ühikasse sisse kolida. Kuigi mul on siin ülitore, igatsen ikka teatud inimesi.. :(

Loodan, et ülikoolimelu viib mu mõtted mujale. Mis ei tapa, teeb tugevaks! :)

Kallid! :)