Hei!
Rõõmus. Hea. Mõnus.
Septembrikuu algas varakult tõusmise ja raske tööpäevaga. Pärast seda läksime Betyga stridingusse. Seal on ülilahe treener, kes tekitab minus alati 100% suurema energialaengu, kui mul tavaliselt on. Pean hakkama tihedamini ta trennides käima. :P
Pärast trenni läksime Betyga Reigo juurde. Tema ja Margaret olid meile pitsat teinud + Reigol oli ülipalju kommi kokku ostetud. Nämmi! Ta ikka oskab mind rõõmustada.. Hiljem mängisime kabet, kus ma jälle totaalselt pähe sain ning pärast seda, kui Bety lahkus, vaatasime ühte naljakat õudusfilmi. Margaret hoidis mind pool filmi oma kaisus (avv..).
Teine september.. Hommik.. Vaatamata vähesele unele ärkasin, erinevalt Margaretist, üsna energilise enesetundega. Jõin kohvi, sõin pitsat ja šokolaadi ning läksin Betyga BodyPumpi. Trenni lõpp oli lihtsalt surm, sest ma veits ülehindasin oma võimeid. Pärast seda läksime pessu ja tegime ennast ilusaks. Aktus siiski. Nii kurb, aga samas ka põnev, et see on meie viimane aasta keskkoolis. Imelik mõelda, et väikesed, keda me esimesse klassi saatsime, lõpetavad keskkooli alles aastal 2025.
Betyga enne kooli jooksmist.
Pärast aktust läksin taas Margaretile tööle külla. Rääkisime juttu (VK!) ja ta tegi mulle jäätisekokteili. Ja lõpuks jõudiski see päev kätte, millal ma pidin antibiootikumidega alustama. :'(
Jäätisekokteil.
Margaret :D
Kiri on tagurpidi, aga vast saab aru.
Tagasi Kesklinnas, läksime Maurusesse ja saime Margaretiga kokku. Bety läks üsna varsti ära, aga me Margaretiga lebotasime ja rääkisime oma tüdrukutejutte, hiljem läksin koju ja siin ma nüüd olengi. Aga head ööd kõigile ja ärge unustage positiivsed olla, sest tegelikult on nii palju asju, mille üle õnnelik olla. Ja kui polegi, siis minge BodyJami, Zumbasse vms. Või sööge šokolaadi! :)
Päev 18-10 inimest keda usaldad oma elus kõige rohkem
Hmm.. Kümme küll ära ei tuleks.



